Muuusika

Viimase aja lemmar:

http://www.youtube.com/watch?v=OmLNs6zQIHo&feature=feedf

Aaah, eksole tore kui 3tüüpi otsustavad study roomis tundide kaupa muliseda? Eriti kui mul on homme eksam ja ma üritan ÕPPIDA (study room vist selle jaoks on mõeldud?!)!

Bayram...

2-nädalane puhkus on nüüd lõppenud. Ehkki ette oli nähtud 1nädal bayrami, siis minul oli kaks. Põhjuseks siis minu hooletus, mille tulemusena Rainer ja Laura jõudsid Türki nädal enne mu vaheaja algust :D

Puhkus algas pöörase Halloweeni peoga, mis venis varajaste hommikutundideni. Ehkki laupäeval oleksin juba kell 10 Istanbuli poole sõitma, ärkasin mina 9.58 Lea kõne peale ning avastasin, et ma 2minutiga kohe kindlasti tunni kaugusel olevasse bussijaama oma ühikavoodist ei jõua. Seega läks minu varakult ette ostetud bussipilet raisku. Mahmodi abiga sain aga uue pileti ning 11.30 õnnestus mul siiski Istanbuli poole startida.

Samal ööl pidid Istanbuli jõudma ka Laura ja Rainer, aga kuna Tallinnas ei olnud lennukikütust, jõudsid nad kohale päev hiljem. Seniks avastasime Istanbuli bazaare ja tänavaid Leaga. Pühapäeva õhtuks jõudsid aga ka team-Estonia kaks esimest liiget kohale. Jõudsime kahe ja poole päevaga Istanbuli üsna korralikult läbi kammida - Blue Mosque, Hagia Sophia, Topkapi palee, Basilica Cistern, bazaarid, kalarestoranid, Türgi veinid ja kõik muu hea ja tore. Minu isiklikuks lemmikuks oli aga kogemata-meelega äraeksimine ning Istanbuli mitteturistikate osade ja tänavate avastamine - kauplesime kohalike tänavakaupmeestega, sõime värskeid puuvilju ja proovisime tänavakohvikus kohalikku õlut. Selle aja jooksul õnnestus meil näha vaid ühte (ilmselt ka kogemata-meelega äraeksinud) turistikampa. Viimasel õhtul sõitsime praamiga Aasia poolele, et kell pool kaks öösel sealt bussile minna ja Ankara poole sõita. Öine Istanbul turistidevabal Aasia poolel oli pisut hirmutav ent ka samal määral lummav. Öised kellamüüad ja kebabiküpsetajad erinesid olulisel määral päevastest tegelastest Euroopa poolel. Aeg möödus aga üsna ruttu ja õige pea olime teel juba Ankarasse.

Ankarasse jõudsime juba hommikul kell 6. Leidsime bussijaamast takso ning sõitsime Firati juurde. Mõned tunnid und, hommikusöök kohalikus saiakesekohvikus ning suund Bilkenti poole, kus koos Raineri ja Lauraga üht minu loengutest külastasime. Pärast loengut tegime kiire tuuri campuses ning sõitsime tagasi Ankarasse sealset linnaelu avastama. Õhtul liitusid meiega ka Mahmod, Will ja Antonia, kellega Mahmodi juhtimisel avastasime ühe imelisema restorani, kus kunagi käinud olen. Tegu oli Usbeki restoraniga, mis asus mäe otsas, kust avanes vaade muinasjutulisele lossile ning hingematvatele koskedele. Restoran ise oli oma olemuselt nagu mošee, kus jalatsid jäeti ukselävele ning toolide asemel istuti põrandal. Pärast restorani mekkisime kesklinnas ka klaasikese õlut ning suundusime tagasi koju.

Teisel päeval läksime pärast hommikust loengut ning sööki Atatürgi suurejoonelisse mausoleumi. Seal õnnestus meil saada ka tasuta giid ning näha pilte mausoleumi külastanud Eesti poliitikutest ja presidentidest. Pärast mausoleumi võtsime ette pika jalutuskäigu mausoleumist kesklinna ning seejärel läksime koju puhkama ning filmi vaatama. Samal õhtul jõudis Ankarasse ka Mikk. Temalgi oli lennukite ja bussidega väikseid tehnilisi viperusi, mistõttu jõudis temagi kohale mitu tundi hiljem. Kui olime Miku asjad Firati juurde ära viinud, läksime minu Ankara lemmikusse kalarestorani ning hiljem taas väiksele õllele. Õhtu lõpetasime aga üsna varakult Firati juures, kuna järgmisel hommikul sõitsime juba Pamukkale suunas.

Reede algaski siis 7-tunnise bussisõiduga, paaritunnise ootamisega Denizli bussijaamas ning lõpuks õhtul Pamukkalesse jõudmisega. Esimesel õhtul jalutasime pisikeses Pamukkales, proovisime kohalikku Kebabi, mekkisime kohalikku veini ning nautisime mullivanni, külma välibasseini ja head seltskonda. Terve järgmise päeva veetsime Pamukkale travertiine ja varemeid avastades, päikselist ilma nautides ning taaskord kebabi süües. Käisime külas ka doktor fishil, kes meie jalgu sõid ning naha pehmeks tegid :D

Laupäeva hilisõhtul võtsime aga ette teekonna meie kõige soojemasse ja mõnusamasse sihtkohta Antalyasse. Taaskord jõudsime sihtkohta oodatust varem. Olime Ankaras juba hommikul kell 5. Õnneks või kahjuks ei teadnud me väga täpselt, kus meie hotell asub, mistõttu avanes meil hotelli otsides võimalus avastada varahommikust Antalyat ning näha päiksetõusu Vahemere stiilis. U kella seitsmeks õnnestus meil lõpuks siiski ka hotell leida ning õnneks võimaldati meil teha ka väga varajane check-in.

Meie hotell Antalyas oli hämmastav - tänu Raineri osavale hotelliotsimisele ööbisime meie 4-kesi 4tärni hotelli sviitides. Rõduga toast avanes hämmastav vaade linnale ning vanalinn oli vaid mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel. PArimaks osaks olid aga hommiku- ja õhtusöögid - mitukümmend erinevat salatit, kümneid puuvilju ja puuviljasalateid, kümneid juuste, värsked soojad saiad ja pirukad, erinevad liharoad, maiustused jne, jne, jne. Ilmselt parimad söögid, mida kunagi saanud või isegi näinud olen :) Eriti mõnus pärast seda tohutut kebabi- ja saiasöömist, mida me siin teinud oleme. Kõige tipuks oli Antalyas 24kraadi sooja. Rand, sõit jahiga Vahemerel, õhtune vee-etendus, saun ja taaskord suurepärane seltskond. Mida enamat oskad tahta?

Kahjuks oli meil Antalyas vaid kolm päeva ning õige pea tuli aeg otsi kokku tõmbama hakata. Teisipäeval sõitsimegi meie Mikuga Ankarasse ning Rainer ja Laura Istanbuli (et sealt tagasi Eestisse sõita). Kuna jõudsime Ankarasse (jälle) oodatust varem tekkis meil probleem sellega, kust endale keskööl ööbimiskoht leida (ühikas meil nimelt poisid tüdrukute koridori sisse ei saa ja vastupidi). Lea abiga saime aga ühe kohaliku tuttava juurde öömajale. Järgmisel päeval otsisime endale hotelli. See hotell oli aga päris ebameeldiv kontrast Antalya omale -meie toal ei olnud akent ning vannitoa põrandal olid surnud prussakad. Prr... Prussakate peale kaevates anti meile uus tuba, mis eelmisest kuigipalju ei erinenud, aga kus meil vähemalt prussakaid märgata ei õnnestunud.

Esimese Ankara-päeva chillisime lihtsalt enda hotelli ümbruses, teisel päeval aga käisime ka Mikuga Atatürgi mausoleumis, mis Atatürgi mälestuspäeva tõttu oli kohutavalt ülerahvastatud. Pärast väikest kultuurivahepala läksime Kentparki lõunale ja vahvlile, pärast mida võtsime suuna taas Bilkentisse. Bilkentis tutvustasim Mikule meie põhikohta Sofat, kus ka seegi õhtu Kareni, Kaja, Damiani, Mahmodi ja Leaga õhtust sõime, teed jõime ja jutustasime. Mikk sai Damianiga saksa keelt praktiseerida ning meie keskmist Bilkenti õhtut näha. Kahjuks oli neljapäev aga Miku viimane õhtu Türgis ning õigepea suundusimegi juba lennujaama poole.

Nüüd olen tagasi ühikatoas ning viimase kahe nädala tõttu on mind haaranud teatav nostalgia ja võib vist isegi öelda, et koduigatsus.

Lisaks pahandab mu pangaarve minuga, et viimasel kahel nädalal nii palju priiskasin, niiet paar riisinädalat ja Ankaras püsimist teeksid mu rahakotile (ja koolitöödele) ilmselt head:)

Pildigalerii lisan ilmselt mõne aja pärast :)

Esimese türgi essee hinne 10punkti 10-st. Ja mina arvasin, et kukun läbi. Viimasel hetkel õppimini tasub end endiselt ära :D

Täna Halloweeni peole - mina, Iva, Megha, Merlin ja Laura oleme Spice Girls´id - GIRL POWER!

Homme hommikul Istanbuli poole teele, mmm....

Eelmise nädalavahetuse märksõnaks oli Istanbul. Reede õhtul istusime rongi ning alustasime sõitu Istanbuli suunas. 23.30 - 8.30. Mm. Õnneks avanesid istmed voodikohtadeks ning pärast mõnda meeleolukat tundi õnnestus meil ka magada. Kuna rong peatus Aasia poolel (ning mei sihtpunktiks oli Euroopa pool), alustasime oma hommikut väikse praamisõiduga - vaade Bosphoruse lahele ning tassike teed - mis võiks olla veel mõnusam hommikuäratus? :)

Kuna mina, Eva ja Monika olime otsustanud liituda Megha kunstiajaloo klassi ekskursiooniga kiirustasime, et oma kotid hostelisse visata, kiirelt hambad pesta ning ülejäänud grupiga ühineda. Kuna olime juba niigi hilinenud, ei jäänud meil isegi hommikusöögiks aega. Aga mis seal ikka Istanbuli ilu ootas meie tähelepanu...

Veetsime mošeedes ja muuseumides üle 8tunni (esimesed 5tundi vahelduva eduga hommikusöögist unistades, hiljem aga väheke rahulikumalt tuuri nautides). Kella 7ajal maandusime väsinult taas hostelisse, kus ühendasime väed ülejäänud Istanbuli-sõpradega. Puhkasime tunnikese ning läksime taas linna avastama. Esimeseks eesmärgiks oli õhtusöök. Mitte ülearu kaugel meie hostelist jäi meile silma üks pisike hubane restoran. Kelner kutsus meid kööki, kus lasi meil toite maitsta ning selle põhjal tellida. Neil oli hapukapsast! Seega läksin hapukapsa ja kartulipudru teed. See oli muesimene kord Türgis sellist kodust toitu süüa. Ja magustoiduks pakuti kompotti! Njämma. Võib öelda, et söök oli üleüldiselt tähtsaks märksõnaks kuna pärast õhtusööki jätkasime oma õhtut Mado kohviku katuseterassil (järgmist) magustoitu nautimas. Mulle kuulusid need jäätise, puuviljade ja šokolaadi alla mattunud vahvlid...

Olles oma söömaorgiaga lõpetanud suundusime baarijahile. Leidsime ühe mõnusa baari, mis pakkus meile õhtuks diili õlu+tequila 5 liirat (täpsustuseks siis ütlen, et tavaliselt maksab ainuüksi õlu u 7). Seega ei olnud küsimustki, millest saab meie järgmine peatuspaik. Seal veetsime oma meeleoluka õhtu esimesed 4-5 tundi, mängides u 15 erasmuslasega teada-tuntud "Never have I ever" mängu ning lihtsalt üksteise seltskonda nautides. Pärast baari suundusime öökluppi, et teha mõned (või natuke rohkem kui mõned) kiiremad tantsud pärast mida suundusime tagasi hostelisse. Hostelis tutvusime kamba hollandlaste, türklaste ja serblastega, kellega oma õhtu lõbusalt ka lõpetasime.

Järgmisel hommikul ärkasime alles 11 ajal, misjärel suundusime ühisele hommikusöögile. Otsustasime kamba toiduarmastajatega minna nautima tõelist Türgi hommikusööki, mis sisaldas palju-palju värsket saia (mida sai kasta koorese kreemi ja mee sisse, mm), kurke-tomateid-salatit, erinevaid juuste ja sinke, praemuna, oliive ja muud head-paremat ja nagu Türgis kombeks, siis muidugi teed...

Pärast hommikusööki otsustasime minna Istanbuli Aasia poolele. Teel sinna märkasime politseid...

...ja hulgaliselt lärmakaid protestiaid...

...Kuuldavasti oli tegu mingi natsionalistliku partei liikmetega, kes otsustasid tänavatel esialgu oma arvamusi väljendada, hiljem aga ka pisut märatseda ja ning aknaid lõhkuda (omamoodi Türgi päevane Pronksöö).

Me ei lasknud end sellest aga liigselt segada ning suundusime sadamasse. Aasia poolel veetsime enamiku päevast lihtsalt kohvikutes-baarides istudes ning tänavatel ringi jalutades ning Türgit endasse ammutades...

Keskööl suundusime taas rongi ja esmaspäeva hommikul jõudsime parajal ajal Ankarasse, et õigeks ajaks Bilkentisse jõuda ning hommikustesse loengutesse suunduda.

Koolist rääkides, kisub koolielu ka pingelisemaks. Kirjutasin ka oma esimese siinse kontrolltöö, milleks oli 2-tunnine klassiessee. Homme saan teada ka punktid (aga kardan, et see ei ole midagi liiga rõõmustavat). Lugemist on tohutupalju ning mõne nädala pärast tuleb teha ka esimesed vaheeksamid. Koolist rääkimine ei ole aga liigselt põnev.

Täna käisime Ankaras shopingtuuril - täiendasin oma riidekappi natuke hea-paremaga ning minu ka muidu väga hea olemine muutus veel paremaks:D Shopingtuuri lõpetasime aga taas vahvlitega (mis olid mattunud maasikate, banaanide, kiivi, jäätise, pähklite, shokolaadi ja muu alla, njämm).

Homseks on meil kutsed Hiltoni hotelli mingile viisakamale peole ning ülehomme on Halloween... Minu, Merlini, Megha, Iva ja Laura selle aasta märksõnaks on SPICE GIRLS! :D

Pärast Halloweeni suundun aga taas Istanbuli, kuhu laupäeva hilisööl jõuavad ka vents ja Laura:) Kuna meil algab siin ka koolivaheaeg, siis märksõnaks saab taas olema reisimine. Marsuudiks saab olema Ankara - Istanbul - Ankara (kuhu neljapäeva õhtuks jõuab ka Mikk) - Pamukkale - Antalya - Ankara. Eesootavad nädalad tõotavad tulla sündmusterohked:)

Mõned pildid ka Ephesose tripist :)

Eelmisel nädalavahetusel võtsime taas ette teekonna Vahemere äärde – seekord siis vaimustavasse Ephesesse. Jalutada tuhandeid aastaid vanas Antiik-Kreeka linnas on kogemus omaette. Veetsime Ephesose varemetes tunde ja tunde ning ei väsinud sellest vaatepildist ikka. Muidugi ei jäänud seegikord olemata rannapuhkus ja 10-tunnine bussisõit.Tagasi jõudsime kell 6 hommikul ja loengud hakkasid kell 8.40, niiet jei. Samas Ephesos oli seda kindlasti väärt:)

Loengud on endiselt nauditavad ja lugemistest ja kodutöödest viilimine muutub üha raskemaks (mis tähendab, et me pühendame lõpuks osa aega ka õppimisele:D)

Sel nädalavahetusel plaanisime minna Istanbuli Saksa-Türgi mängu vaatama ning teiste Türgis õppivate erasmuslastega tutvuma, aga viimasel hetkel otsustasime oma seltskonnaga siiski siia jääda ning järjekordse pika bussisõidu asemel lihtsalt siinsamas üksteise seltskonda nautida.

Veetsimegi terve laupäeva lihtsalt Ankaras (ülikool on kesklinnast u tunni aja bussisõidu kaugusel, seega väike tripp tuli ikka ette võtta). Alustuseks käisime mu siiani lemmikkalarestoranis, kus valmistatakse värskeid kalaroogi otse Su silme all avatud köögis. Pärast mõnusat lõunasööki läksime Starbucksi kohvile - türgi kohvikutest/restoranidest saab üldiselt ainult türgi kohvi või nescafed). Kuna siinne kohvikultuur mind ülearu õnnelikuks teinud ei ole, olin seitsmendas taevas kui nägin, et Starbucks müüb presskanne ja PÄRIS kohvi. Pärast kohvipausi läksime GoCartidega sõitma. Tõestasin taas, et ma ei ole rallitamises just kuigi osav – 3-kordne avarii tõestas seda ka teistele :D Pärast GoCarti läksime tagasi kesklinna (jalutuskäik, buss, metroo, buss ja taas jalutuskäik – elagu linnad, kus elab 4-5 miljonit inimest ning meenutavad territooriumilt tervet meie riiki) õhtusöögile, pärast mida katsetasime ära ka Türgi kino. Film ei olnudki türgi keelde ümber tehtud, hurraa! Üllataval kombel on Türgi kinos aga reklaamipausid-vaheajad – et saaks ikka veel süüa-juua osta ning vahepeal ära unustada, mis filmis toimus. Film lõppes alles pärast keskööd, mistõttu bussile me enam ei jõudnud ning tuli võtta takso. Taksojuhid leidsid aga, et oleks lõbus võidu koju sõita - mis olgem ausad, oli tõesti lõbus. Türgi liikluskultuuris ei peeta seda nimelt ülearu imelikuks kui Sa 50 alas 90-ga sõidad. Tagasi campusesse jõudes istusime oma põhikohvikusse väiksele teele (see on omamoodi traditsioon, et enne tassikest teed ei lähe keegi koju) ning lõpuks lõpetasime oma päeva öösel kell 3 Rehani, Bauri ja Damianiga ülikooli IR-hoone ees kitarri mängides ja lauldes. Kell 3 on ka juba peaaegu, et sümboolne kellaaeg, sest eelmine õhtu istusime Damianiga kella kolmeni oma teekohvikus jutustades.

Pühapäeval läksime aga toidushopingule – tegu oli minu seni suurima toiduostlemisega Türgis. Läksin koju kuue suure kilekottitäie varustusega. Selle eesmärgiks oli pideva kohvikutes-restoranides söömise lõpetamine. Ülejäänud päeva veetsin aga taas teed juues ning aeg-ajalt oma Lähis-Ida lugemismaterjalide läbitöötamisega.

Täna oli meil seni põnevaim Contemporary Middle-East loeng. Loengud kestavad siin üldjoontes 2tundi ning pärast u 20 minutit algas iseeneslikult suur arutelu/debatt teemal Lähis-Ida, Lääs ja rahvusvaheline õigus ning need arutelud kestsid u poolteist tundi. Kogu asja juures oli põnev see, et õppejõud ei alustanud ega suunanud aruteluprotsessi oluliselt ning kõigil oli midagi öelda ning arutelu oli tõepoolest ka sisukas. Lisaks asjaolule, et hommikune tund kohe kaasahaarav oli, sain täna ärgata KORRALIKU kohviga, mis pani mu päevale kohe hea alguse:) Hea lõpu pani päevale aga kodust tulnud pakk, mis muidugi sisaldas ka vana hea Kalevi šokolaade ja tegi tuju heaks:) Aitäh, emme:)

Vähem kui kuu aja pärast tulevad ka venna, Laura ja Mikk külla. Türgi ringreis ja omad inimesed, jeia :)